Meie lugu sai alguse 2016.aasta aprillis. Perre ilmus imearmas Paula, kellele ma esimese asjana õmblesin dresspluusi varrukast pluusi, sest aprilli ilm oli heitlik, aga ta nautis õues olemist.
Möödusid meeleolukad kuud ja kätte jõudis esimene jooksuaeg, mis tähendas seda, et elamine oli plekke täis ja selgus, et koeral ei ole võimalik oma jäigast kehast tulenevalt enda intiimpiirkonda puhastad. Kaubandusest leidsime püksid, proovisime ja ostsime järgmised ja nii edasi kuni neid oli kokku juba muretsetud viis eri paari, tulemus oli üks - need ei sobinud. Kõigil oli üks viga, need ei püsinud jalas.
Alguses välistasime lemmiklooma mähkmed, aga viimases hädas oli vaja ikka proovida - mõeldud, tehtud! Mähkmed jalas otsustas Paula trepist üles joosta, kolmandal astmel olid mähkmed juba pooles reies ja edasi toimus see, mida olime kartnud - koer veeres nagu karvane pall trepist alla. Kõik möödus õnneks meie ja Paula jaoks ainult ehmatusega, aga üks asi oli kindel - midagi kokkuostetud kraamist me enam talle jalga ei topi. Olin jõudnud järeldusele, et kui üks toode sobib kõigile, siis ta sobib vähestele. Meie koerale need ei sobinud...
Tekkis kerge trots, no mis mõttes ei saa koerale normaalseid pükse? Enesele aru andmata sobrasin mehe pesusahtlis, leidsin bokserid, mida mees ei olnud veidra mustri ja värvi pärast kandnud. Miks just mehe omad valisin, on selgusetu, sest neil kahel ei ole muud sarnasust kui ainult karvased jalad.
Lõikasin, õmblesin, proovisin ja jälle õmblesin ning mõne aja pärast olid püksid koeral jalas. Õnn saabus meie majja, aga seda ainult mõneks ajaks, kuni kordus sama, mis teiste toodetel oli üheks miinuseks - taas ei püsinud need jalas. Need küll ei takistanud liikumist, ei sooninud ega kiskunud viltu, aga vajusid siiski alla, mõne aja tagant tuli neid ikka kergitada. Tuli mõelda, mida muuta, et probleem lahendada.
Ja ma leidsin lahenduse - tund hiljem sai Paula endale püksid, mis püsisid jalas nii päeval joostes kui ka öösel magades, mis ei sisalda peeneid soonivaid paelu ega hõõruvaid pandlaid.
Tegelikult pole koer see, kellel pükse vaja, inimene on see, kes neile need jalga topib ja kui me seda teeme, siis juba loomasõbralikult :)
Koostöös rõivatehnoloog/disaineriga valmisid Prantsuse buldogi järgi lõiked, mille põhjal valmistatud püksid on koerale ülimugavad ja püsivad suurepäraselt jalas. Kogu protsess toimus loomulikult Paula kaasabil ja tema kriitilise pilgu all, millest oli tunda algselt pahameelt ja hiljem rahulolu.
_block.jpg)
Möödusid meeleolukad kuud ja kätte jõudis esimene jooksuaeg, mis tähendas seda, et elamine oli plekke täis ja selgus, et koeral ei ole võimalik oma jäigast kehast tulenevalt enda intiimpiirkonda puhastad. Kaubandusest leidsime püksid, proovisime ja ostsime järgmised ja nii edasi kuni neid oli kokku juba muretsetud viis eri paari, tulemus oli üks - need ei sobinud. Kõigil oli üks viga, need ei püsinud jalas.
Alguses välistasime lemmiklooma mähkmed, aga viimases hädas oli vaja ikka proovida - mõeldud, tehtud! Mähkmed jalas otsustas Paula trepist üles joosta, kolmandal astmel olid mähkmed juba pooles reies ja edasi toimus see, mida olime kartnud - koer veeres nagu karvane pall trepist alla. Kõik möödus õnneks meie ja Paula jaoks ainult ehmatusega, aga üks asi oli kindel - midagi kokkuostetud kraamist me enam talle jalga ei topi. Olin jõudnud järeldusele, et kui üks toode sobib kõigile, siis ta sobib vähestele. Meie koerale need ei sobinud...
Tekkis kerge trots, no mis mõttes ei saa koerale normaalseid pükse? Enesele aru andmata sobrasin mehe pesusahtlis, leidsin bokserid, mida mees ei olnud veidra mustri ja värvi pärast kandnud. Miks just mehe omad valisin, on selgusetu, sest neil kahel ei ole muud sarnasust kui ainult karvased jalad.
Lõikasin, õmblesin, proovisin ja jälle õmblesin ning mõne aja pärast olid püksid koeral jalas. Õnn saabus meie majja, aga seda ainult mõneks ajaks, kuni kordus sama, mis teiste toodetel oli üheks miinuseks - taas ei püsinud need jalas. Need küll ei takistanud liikumist, ei sooninud ega kiskunud viltu, aga vajusid siiski alla, mõne aja tagant tuli neid ikka kergitada. Tuli mõelda, mida muuta, et probleem lahendada.
Ja ma leidsin lahenduse - tund hiljem sai Paula endale püksid, mis püsisid jalas nii päeval joostes kui ka öösel magades, mis ei sisalda peeneid soonivaid paelu ega hõõruvaid pandlaid.
Tegelikult pole koer see, kellel pükse vaja, inimene on see, kes neile need jalga topib ja kui me seda teeme, siis juba loomasõbralikult :)
Ja kuidas Paula Pants jooksuajapüksikesed lõpuks
valmisid?
Koostöös rõivatehnoloog/disaineriga valmisid Prantsuse buldogi järgi lõiked, mille põhjal valmistatud püksid on koerale ülimugavad ja püsivad suurepäraselt jalas. Kogu protsess toimus loomulikult Paula kaasabil ja tema kriitilise pilgu all, millest oli tunda algselt pahameelt ja hiljem rahulolu.Et jooksuaeg oleks rõõmuaeg!
_large.jpg)
.png)